Must, valge, roheline, punane, sinine, oranž, pruun ja hall{0}}elektrijuhtmete isolatsioonikestade värvidel on tavaliselt oma sümboolne tähendus. Seetõttu tuleks uute valgustite seadistamisel lisaks kaitselüliti väljalülitamisele määrata ka iga kohatud värvilise juhtme tähendus.
Esialgu puudus USA-s elamute elektrienergial süstemaatiline värvikoodide süsteem ja puudus isegi standard selle õigeks kasutamiseks. Vahetult pärast seda, kui Edison 1879. aastal elektrivalgusti kasutusele võttis, hakkas kindlustussektor välja andma ohutusjuhiseid. Esimene ametlik juhiste kogum ilmus 1881. aastal, mis hõlmas võimsust, isolatsiooni ja paigaldust. Kuid see ei klassifitseerinud traadi värve.
1882. aastal võttis National Fire Underwriters' Association (NBFU) vastu ka varajased ohutusnõuded. 1893. aastal alustas riiklik elektrikindlustuse assotsiatsioon katseid ühtlustada osariikide erinevaid elektripaigaldiste juhiseid ja eeskirju, pakkudes välja riikliku kodeerimisstandardi valgustus- ja toiteseadmete juhtmestiku ehitamiseks.
Esimese riikliku elektrikoodeksi (NEC) pakkus välja NBFU 1897. aastal, kuid see jättis tähelepanuta ka juhtmete värviprobleemide standardimise. Hiljem, 1928. aastal, uuendas NEC oma standardeid, üks nõue oli värvikoodi kehtestamine maandusjuhtmetele, mis muutusid valgeks või loomulikuks halliks. Nende värvide kasutamine pingestatud ja nulljuhtmetel oli samuti keelatud.
NEC tutvustas 1937. aastal täiendavat värvikoodide süsteemi, mis võimaldas kasutada värvi-kodeeritud juhtmeid "mitme-harulistes ahelates", täpsustades, et kolm-haruahelat peavad kasutama musta, punast ja valget juhtmeid. Rohkematele okstele võib lisada täiendavaid värve, näiteks kollast ja sinist.
1953. aastal muutis NEC maandusjuhtme värvi roheliseks või tühjaks juhtmeks. Rohelist oli keelatud kasutada ka vooluringi juhtmetel (nt pingestatud ja nulljuhtmed).
NEC 1971. aasta versioon rakendas mitme-haru värvilist kodeerimist, kuigi valged, looduslikud hallid, rohelised ja kollased{2}}rohelised triibud olid endiselt alles ning need värvid olid keelatud ka maandusjuhtmete puhul. See standard loobus vooluahela juhtmete jäikadest värvikoodide nõuetest, kuna süsteemide, pingete ja vooluahelate eristamiseks polnud piisavalt värve.
Praegu on Ameerika Ühendriikides maandusjuhtmed rohelised, kollase{0}}rohelise triibuga või tühijuhtmega; neutraalsed juhtmed peaksid olema valged või hallid; ja pinge all olevad juhtmed võivad olenevalt pingest olla mustad, punased, sinised, kollased, oranžid või kollased.
Need värvistandardid põhinevad -USA-l; teistel riikidel on erinevad koodid (Kanada omad on väga sarnased). Näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa kasutavad sama maandusjuhtme värvi kui USA ja nende neutraaljuhtmed on sinised või mustad. Lisaks võivad pinge all olevad juhtmed olla mis tahes värvi peale maanduse ja neutraalse. Ühefaasiliste juhtmete jaoks on soovitatavad värvid punane ja pruun, mitmefaasiliste pingestatud juhtmete jaoks on soovitatavad värvid punane, valge ja sinine.
Ühendkuningriik muutis hiljuti (2004) oma süsteemi, et see vastaks Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (EC) nõuetele. Nende maandusjuhtme värv (kollased{2}}rohelised triibud) jääb muutumatuks, kuid neutraaljuhtme värv muutus mustast siniseks. Samamoodi on ühefaasilised{4}}juhtmed, mis varem olid punased, nüüd pruunid. Lisaks on Ühendkuningriigis muutunud mitmefaasiliste liinide märgistus ja värvid: L1 muutus punasest pruuniks, L2 kollasest mustaks ja L3 sinisest halliks.
